Eesti Pagulasabi ja ÜRO pagulasameti koostöös korraldatavaist küsitlusuuringutest ning neile tehtud pöördumistest selgub, et põgenikel on Eestis keeruline pääseda arsti ja psühholoogi juurde ning nad ei leia erialast tööd ega sobilikke eesti keele kursuseid. Paljudel neist pole aga isegi elamisluba.
Eesti Pagulasabi teeb koostöös ÜRO pagulasametiga kolmandat aastat järjest küsitlusuuringuid, mille käigus oleme intervjueerinud rohkem kui tuhandet ukrainlast. Pagulastelt kogutakse põhjalikumat tagasisidet ka individuaalsetel nõustamistel, koolitustel ja kogukonnaüritustel üle terve Eesti.
Kes on siin elavad ukraina pagulased ja mida nad meile räägivad?
Kõige rohkem ukrainlasi on Eestisse põgenenud otseselt sõja eest. Meie küsitluste andmeil on neist ca kaks kolmandikku pärit Hersoni, Donetski, Harkivi, Zaporižžja ja Luhanski oblastite aladelt, mille Venemaa on okupeerinud või millele rinne on väga lähedal. Kuna enamik täiskasvanud mehi ei pääse riigist välja, on meie „ametlikud” pagulased peamiselt naised ja lapsed.
Vene armee sissetungi eest põgenes Ukrainast lühikese ajaga kuus miljonit inimest. Hinnatakse, et Eestis võib elada kuni 100 000 ukrainlast. Politsei- ja Piirivalveametis on end arvele võtnud aga ainult ca 50 000, kellest ligi 37 000 on saanud Eestilt varjupaiga, ülejäänutel on kas muu elamisluba, viisa või lühiajalise töötamise registreering. Mitte keegi ei tea, kui palju elab Eestis registreerimata ukrainlasi, sest nad ei pea end siin elamiseks arvele võtma, kui ei soovi.
Nähtamatud inimesed
Põgenikke abistavad sotsiaaltöötajad on võtnud registreerimata põgenike kohta kasutusele fraasi „nähtamatud inimesed”. Neist pole rahvastikuregistris jälgegi, neil pole ravikindlustust, nad pole arvel Töötukassas, nad ei käi siin koolis ega saa sotsiaaltoetusi. Ja nad ei maksa makse, sest ametlikult nad tööl käia ei saa.
Eeldatavasti on osa „põranda all” elavaid inimesi mehed, kes ei taha sõtta minna. Kui siseminister Lauri Läänemets ähvardas möödunud aasta lõpus nad uue mobilisatsiooni korral Ukrainale välja anda, olid ukraina mehed kohe Eesti Pagulasabi ukse taga, küsides: „Mis nüüd saab?” Ehkki peaminister Kaja Kallas lükkas ministri soolo peagi ümber, oli kahju juba tehtud. Võib arvata, et meessoost põgenikud, kes siin oma peret üleval peavad, võivad otsustada selliste sõnumite peale sunniviisilise väljasaatmise vältimiseks „mustalt” tööle asuda. Nii võib aga sattuda inimkaubanduse ühe vormi, tööalase ärakasutamise ohvriks, mille korral töölepinguta inimeste tööaeg on ebanormaalselt pikk ja palk üliväike – olukord, millega pagulased aina enam silmitsi seisavad ja millega seoses nõu saamiseks nad ka Eesti Pagulasabi poole pöörduvad.
Ent oleks see vaid nii, et „põranda all” elavad ainult täistööjõulised mehed, kes on teinud sellise valiku teadlikult ja saavad oma eluga ka niiviisi hakkama. Kahjuks on sel kevadel tekkinud Politsei- ja Piirivalveameti personalikärbete tulemusel ühtäkki tuhandeid elamisloata põgenikke, kelle dokumente politsei lihtsalt ei jõua tähtajaks ära menetleda. Eesti Pagulasabi poole pöörduvad praegu väga paljud, kes on niiviisi bürokraatia hammasrataste vahele jäänud, ehkki on avaldused õigel ajal sisse andnud. Näiteks teame juhtumist, et töötu üksikema võeti Töötukassas arvelt maha ja lõpetati talle toetuste maksmine. Lasnamäel elavale perele, kus mõlemad vanemad on puudega, ei maksta enam puudetoetust ja nende laps ei saa lasteaias edasi käia. Aina rohkem uuritakse meilt ka toiduabi kohta ja satutakse hätta oma kulude katmisega.
Fantoomlapsed
Valdkonna inimestele teevad muret ka n-ö kapi taga elavad „fantoomlapsed”. Selle aasta esimeses kvartalis polnud Tervisekassa andmeil koguni 2000 ravile jõudnud ukraina lapsel ravikindlustust[1], aga ometi on kõik rahvastikuregistris registreeritud lapsed Eestis ravikindlustatutega n-ö võrdsustatud. Järelikult ei ole need lapsed mingil põhjusel oma elukohta Eestis sisse kirjutatud.
Meie küsitluste järgi ei käi Eesti koolis umbes kümnendik siin elavatest pagulaslastest. Haridus- ja Teadusministeeriumi andmeil elab Eestis ligikaudu 800 sellist ukraina last, kes on küll koolikohustuseas, kuid kelle nime kohalike õppeasutuste nimekirjadest ei leia. Suur osa neist on teismelised: kokku ligi 7000-st Eesti koolis käivast ajutise kaitse saanud ukraina lapsest õpib gümnaasiumiastmes vaid alla 500, kutsekoolis üle 700 noore. Paljud osalevad küll Ukraina koolides veebi teel õppetöös edasi, aga mis väljavaated annab see neile siin Eestis?
Küllap on loogiline tuletada, et ajuti ei leia lapsevanemad motivatsiooni ega näe mõtet vähemalt gümnaasiumiealiste laste siinsele koolile pühendumises, sest nad usuvad peatsesse tagasipöördumisse. Viimasel ajal esitavad ukrainlased aga Eesti Pagulasabile aina rohkem küsimusi selle kohta, mis on nende laste võimalused pärast põhikooli lõppu – kuidas nad pääseksid gümnaasiumisse ja mida teha, kui neid puuduliku keeleoskuse pärast sinna vastu ei võeta.
Alaealiste võimalused väljaspool kooli eesti keelt õppida on isegi piiratumad kui täiskasvanutel, kes saavad tasuta kursuseid näiteks kohustuslike kohanemiskoolituste osana. Praegu saame soovitada neil vähemalt 16-aastastele noortele, kes koolis ei käi, lasta end arvele võtta Töötukassas, mis pakub tasuta eesti keele õpet üle Eesti. Koolis käivatele noortele on tasuta kooliväliseid keeleõppevõimalusi aga tunduvalt vähem. See on kindlasti üks teema, millele on vaja hariduspoliitikas tulevikus rohkem tähelepanu pöörata, ka laiemas eestikeelsele haridusele ülemineku kontekstis.
Pagulaste peamised vajadused
Oma küsitlustega uurime põgenikelt järjepidevalt, mis on parasjagu nende peamised vajadused. Stabiilselt on järjekord selline: 1) töö leidmine, 2) haridus, 3) materiaalne toetus ja 4) ligipääs tervishoiule.
Kõige enam, ca 70 protsenti on Eestisse jõudnud kõrg- ja kutseharidusega tööealisi pagulasi, kes ei saa veel erialasele tööle kandideerida, sest väga paljudel ametikohtadel on seadusega sätestatud üsna ranged keeleoskuse nõuded. Näiteks valvuri ja riidehoidja keeletaseme nõue on A2, müüjal, hooldajal ja bussijuhil B1, meditsiiniõel B2, juristil ja psühholoogil C1 jne. Ehkki juba umbes 11 000 ajutise kaitsega ukraina pagulast on läbinud kohustuslikel kohanemiskoolitustel pakutava A1 taseme keeleõppe, jääb sellest tööturul konkureerimiseks ikkagi väheks.
Meie küsitlustele vastanutest on üle 80 protsendi taotlenud riiklikke toetusi. 15% aga mainis, et pole neid saanud, sest nad ei kvalifitseerunud või neil polnud võimalik esitada nõutud dokumente. Okupeeritud aladelt pagenute kõiki dokumente Eesti riik üldse ei tunnustagi, kuid ka mujalt Ukrainast pärit inimestel on keeruline sealt vajalikke tõendeid kätte saada. Nii makstakse ca 4000 põgenikust, kes Töötukassas arvel on, vaid pooltele töötutoetust või -hüvitist.
Küsitlusuuringute järgi on umbes kolmandikul põgenikest probleeme arsti juurde pääsemisega. Meditsiinivaldkonda puutuvad mured on põgenikel üldiselt kohalikega sarnased. Esiteks võib olla keeruline isegi perearsti leida. Samas väheneb ka ravikindlustusega põgenike osakaal ja sageli viidatakse pikkadele ootejärjekordadele. Küsitlustest selgub aga ka kurb tõsiasi, et põgenikud ei leia üles usaldusväärset vaimse tervise tuge. Kui pole perearsti, on keeruline saada psühholoogi juurde saatekirja, ilma milleta on psühholoogiteenus aga paljudele liiga kallis. Kõikjal reklaamitakse küll vaimse tervise toe telefoninumbreid, aga ukrainlased sinna ei helista.
Kurb on kuulda ka olukordadest, kus pagulastesse on suhtutud halvustavalt või neid on lausa diskrimineeritud. Ja seda ei juhtu vaid tervishoiusüsteemis, vaid ka koolides, sotsiaalmeedias, avalikes debattides jne. Ehkki Eesti ühiskonna suhtumine pagulastesse muutus Ukrainas sõja puhkedes radikaalselt positiivsemaks, saavad põgenikud internetis ikka sõimata ja oleme kuulnud ka päritolust tuleneva räige koolikiusamise juhtumitest.
Mis neist saab?
Nii nagu unistas 1944. aasta suure põgenemise käigus Vene Punaarmee teelt pagenud üle 75 000 eesti pagulase, arvasid ka ukraina põgenikud esialgu, et nad pääsevad „jõuluks koju”. See illusioon on nüüdseks purunenud. Viimase Eesti ühiskonna lõimumismonitooringu (2023) järgi plaanivad juba ligi pooled ukraina põgenikud siia elama jääda ja neljandik tagasi kodumaale kolida. Viiendik on valmis loobuma oma praegusest kodakondsusest Eesti kodakondsuse kasuks.
Mida varem okupeeritud aladelt pagenutele olukorra karm reaalsus kohale jõuab, seda parem – suurel osal neist ei ole enam kodu, kuhu naasta. Vene okupandid ei oota neid Mariupolisse tagasi. Jah, Ukraina riik vajab mehi sõtta ja naisi tööle, aga igal inimesel on siiski õigus ise otsustada enda ja oma laste tuleviku üle. Mida varem põgenikud siin oma staatuse ja elukoha ametlikult registreerivad, Eestis tööle ja kooli lähevad, seda edukamalt nad siin hakkama saavad. Seda kiiremini on neil võimalik taotleda pikaajalise elaniku elamisluba ja siis juba Eesti kodakondsust. Kõige halvem variant on, kui siin elatakse registreerimata, kaotades nii väärtuslikku aega, mis on eeltingimus hiljem kodakondsuse taotlemisel.
Siinkohal on oluline pakkuda põgenikele turvatunnet nii riigi kui ka Euroopa Liidu tasemel – ajutise kaitse direktiiv lõpetab vähem kui aasta pärast kehtimise. Kas ja kuidas seda pikendatakse, pole ikka veel avalikult teada antud. Eestis on aga ca 31 000 ajutise kaitse alusel antud elamisloaga ukrainlast, kelle tuleviku perimeeter on praegu ikka üsna väike. Politsei suutmatus ajutise kaitse elamislube õigeks ajaks pikendada ei aita ka kuidagimoodi nende turvatundele kaasa.
Kõike eelnevat arvesse võttes saab siiski öelda, et võrreldes Eesti lähiriikidega saavad ukrainlased siin paremini hakkama – nii eluaseme ja töö leidmise kui ka kooliskäimise ja keeleõppe kontekstis. Hiljuti avaldatud Eesti lõimumismonitooringu järgi on lausa 74 protsenti Eestisse rännanud Ukraina kodakondsusega inimestest oma eluga siin rahul. Võime selle üle uhkust tunda.
Artikli autor on Maris Sander, Eesti Pagulasabi huvikaitsespetsialist. Artikkel ilmus algselt Müürilehes.
Visuaali autor on Johanna Adojaan.
