46-aastane Svetlana saabus Eestisse 2022. aasta märtsis, kaaslasteks 7-aastane poeg ning kass Weissi. Teekond maanteedel oli pikk ja ohtlik, tanklates polnud kütust ega rahaautomaatides sularaha, kuid tänu heade inimeste abile jõudsid nad turvaliselt kohale: „Sõja esimestel päevadel uskusime, et see õudus lõppeb varsti ja saame oma endise elu juurde naasta, aga iga päevaga läks olukord hullemaks. Pidevad alarmid, palju militaartehnikat, sõdureid, plahvatusi ja tühjad riiulid kauplustes. Pärast külmas keldris veedetud öid jäi mu poeg haigeks. Ta nuttis ja keeldus ööseks sinna varjumast. Siis otsustasin, et pean poja nimel sealt lahkuma.“ Sõjakoleduste keerises pakub Eesti neile kindlat ning tuttavat peavarju, sest just Paldiskis kasvades möödus Svetlana lapsepõlv.
Juriidilise kõrgharidusega ja Ukraina kohtusüsteemis töötanud Svetlana südameasjaks Eestis on teiste ukrainlaste aitamine. Alates esimestest saabumispäevadest panustas ta kohalikus humanitaarabipunktis vabatahtlikuna ning üsna pea pakuti talle Lääne-Harju vallavalitsuses Ukraina pagulaste koordinaatori ametikohta: "Olen ülimalt tänulik, et mulle see vastutusrikas töö usaldati ning seeläbi Eestisse jõudnud kaasmaalasi aidata saan." Pagulasabiga koostöös toetab ta teisi saabunud ukrainla pagulasi Eestis kohanemiseks vajaliku infoga, olgu selleks haridussüsteem, juriidilised küsimused, digiriigi eripärad või vaimse toe pakkumine. Ta aitab leida lastele lasteaia- ja koolikohti ning vanematele tööd.
Tal on kaks poega, kellest noorem alustas Eestis kooli- ja huviharidusteed ning vanem õpib Vilniuse ülikoolis IT erialal. "Kuigi kolmekesi saame kohtuda vaid pühade ajal, peame ühiselt koos veedetud aega ülimalt väärtuslikuks," sõnas Svetlana. Juba aasta aega Ukrainast eemal olnud pere ei uskunud, et neil tuleb oma kodudest nii pikaks lahkuda ning ootavad pikisilmi, et saaksid ülejäänud pere juurde naasta.
